Setu rahvalaul on vana eesti rahvalaulu sarnane ja tal on kõik eesti rahvalaulu tunnused, kuid setu murre on sedavõrd erinev, et ja iga põhjaeestlane ei tarvitse kõigest korraga aru saada. Mujal Eestis levinud rahvalaulud olid ja on alati satu laulikute kavas olnud. Setu laulikud on väga head improviseerijad. Vanasti võis leida ühest külast isegi mitu laulikut. Laulikud olid kirjaoskamatud, haruldase mäluga ja suurepärase improviseerimisvõimega ning suutsid kõigi rahvalaulureeglite kohaselt pikki laule ette kanda.
Setu laule lauldakse üksi või kooriga. Kooril on eeslaulja ehk sõnaline, teised kordavad tema viimast sõna mitmehäälsena järele. Üks lauljatest on killõ, kes laulab 2 häält tertsi võrra kõrgemalt. Tavalist viisi lauljat kutsutakse torrõdeks. Setu laulu iseloomustab ka suur viisirikkus: igal laulul on oma viis. Sajand tagasi laulsid nii mehed kui ka naised. Mida aeg edasi, seda rohkem naised. Laul aitas heinamaalt, rukkipõllult koju minevatel inimestel jalavaeva kergendada ja väsimusest võitu saada. Väsinud teelise laulud olid tavaliselt kurvavõitu. Setu rahvalaul kajastab inimese elu kõiki sündmusi sünnist surmani.
Setu rahvalaule hakati kirja panema ja koguma 19. sajandil. Üheks esimeseks oli saksa publitsist Christian Hieronymus Justus Schegel, kes oma reisikirjades tutvustas Setumaad ja setu rahvakultuuri. Rahvalaulude kogumine on vaatamata Eesti erinevatele riigikordadele toimunud läbi aegade ja jätkub ka tänapäeval.
Setudel on ka oma laulupidu, esimene peeti Petseris 1922. aastal.
Võrreldes lauludega oli pillimäng setudel suhteliselt tagasihoidlik. Kannelt ja viiulit kasutati laulude saatmisel, meeleolu loomiseks, kuid tantsu saatemuusikaks jäid nende pillide kõlad nõrgaks. Alles 19. sajandi lõpus jõudis Setomaale tugevakõlaline lõõtspill, mis sobis saatmiseks ja tantsumuusika tegemiseks.
Setu rahvatants tekkis suhteliselt hilisel ajal setu laulumängudest. Seti tantsumuusikaks oli rahvalaul ning kõik liikumised toimusid laulu saatel. Üks levinumaid tantse oli tsõõrijuuskmine, milles tegi kaasa suurem grupp neide. Kui koor kordas eeslauljat, pidi kaks tütarlast käest kinni hoides läbi jooksma kogu poolringi ja oma kohale tagasi jõudma.
Rahvuslikud peod on kirmaskid, mida esialgu peeti kevade, suve ja sügise tähistamiseks. Hiljem ühendati need usupühadega. Nii kujunes välja igal külal oma kirmaskipäev.
Perekondlikele pidudele ehk praasnikutele, mis toimusid kindlal päeval, igas külas eri ajal, kutsuti kokku sugulased. Lihtsate toitudega peolaua taga arutati ilmaasju, suguvõsa uudiseid ja muresid, tehtu nalja, lauldi ja mängiti mänge.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment