Setomaast rääkides ei saa üle minna usust. Nagu teisedki eestlased on setod paganausulised, kuid 15. sajandil ärast Petseri kloostri rajamist hoogustus rahva ristimine, kuigi ristiusk jõudis Setomaale juba 10.- 13. sajandil. Siiani on säilinud usk loodusjõududesse ja esivanemate hingedesse.
Setomaad külastades on võimalik näha väikseid palvemaju ehk tsässonaid, kus inimesed käivad, kui ei ole aega kirikusse minna. Tsässonad on tavaliselt ilma akendeta puust väikesed ehitised, mille katusel on rist. Sees aga on palju pühasepilte, pühaserätte. Läänes asib ukseava ja idas ikoonid. Tsässonad on pühendatud õigeusu pühakutele või kirikupühadele. Turistil on võimalik külastada kokkuleppel Tobrova Lihavõtte tsässonat Meremäe- Obinitsa tee ääres Tobrova külas Luikjärve talus.
Igas kodus on ka kindlasti oma pühasenulk pühapildi ja ikoonidega, kus loetakse palveid ja lüüakse rist ette. See asub ukse vastas.
Tähtsal kohal õigeusu kirikutraditsioonis on ka kirmask, mis on lõbus külapidu. Kirmaskile ei kutsuta vaid sinna tullakse kokku ja pidu läheb lahti. Kirmaskil said ka noored omavahel tuttavaks ning vanad käisid ennast näitamas ja vaatamas teisi. Kirmaskil otsisid mehed endale mõrsjat. Igas peres aga ehiti kirmasele minekuks üks tütardest, kellele pandi ka peale väga palju hõbeehteid. Kosilasi huvitas ilu, vara ja vanemad, sest nemad otsustasid kes kosja võetakse. Kirmask lõppeb tavaliselt päikeseloojangul.
No comments:
Post a Comment