SETO TIKAND
Seto kultuuri põhivärvid on punane ja valge. Eraldi punase või valge ning punase- valge kombinatsioonid on seto kultuuris sügava tähendusega. Need esinevad materiaalses kui vaimses kultuuris, rahvariietes, hõbeehetes ja tekstiilikunstis, olles seotud ürgsete ja universaalsete värvi põhikategooriatega. Värvidel oli rituaalne tähendus sünni-, pulma- ja matusekombestikus.
Punane värv seostub päikese, tule ja verega. Setodele või punane tähendada nii head kui ka halba. See värv on seotud aktiivse seisundi, sündimise, jõu ja elujõuga, kuid võib tähistada ka hääbumist, tapmist ja isegi surma.
Valge tähendab setode jaoks valgust, selle sümbolid on kuu ja päike. Olla valges tähendab setode jaoks olla õiges vahekorras nii elavate kui surnutega, seega olla terve, kahjustamata ning kurjast puutumata. Samuti tähistab valge ka seaduslikkust, kokkukuuluvust ja traditsioone. Valge on ka leinavärv, ka surirõivas millega maeti oli valge.
Muudatused punase koloriidis ilmnesid alles 19. sajandi lõpus, mil tuli kasutusele nn riia lang. Seda sügavpunast peenvillast lõnga tõid seto kaupmehed Riiast. Koos värviga muutus ka materjal. Puuvillane asendus peenvillasega ning selle muutuse tegi läbi kogu seto tekstiil. Järgmise muutuse tõi 20. sajand, mil sügavpunane arenes kirsipunaseks ning lõpuks tulipunaseks. Värvimuutus toimus kogu tekstiilis ja ka seto rõivastuses- mida vanem on tekstiil, seda heledam ning mida hilisem, seda tumedam punane on selle ornament. Sealjuures asendus geomeetriline ornament taimornamendiga.
Punane ja valge sümboliseerivad seto kultuuris püsivat, spetsiifilist ja teistest erinevat maailmapilti.
Käsitööd viljelesid seto naised talviti, kui pimedas suitsutares valmisid värvilised kangad ja peened, kahelt pool üheilusad tikandid. Käsitööoskus oli neiu visiitkaart mehelesaamisel ning sellepärast hakati näputööd õpetama tüdrukutele maast madalast. Seto neiul pidid enne meheleminekut valmis olema veimevakk, kus pidi olema palju kingitusi peiu emale ja teistele sugulastele. Pruut kinkis eriti kaunilt tikitud ja hästi sädeleva rätiku peiule, kes siis selle pulmade puhul piitsa otsa sidus ja hoidis seda kõigile nähtaval kohal. Ka endale valmistas neiu ilusa mõrsjaräti, mida kaasas kandes ta käis pulmalisi kokku kutsumas.
Tänapäeva seto kodudes on küll alles esiemade valmistatud rõivaesemed, kuid enamustes kodudest ei saa noored kaasa käsitööoskust. Kuid koolis õpetatakse ikka seto käsitööd, mis annab võimalust oma kultuuri sügavamalt mõista.
Vanem rõivakomplekt, mida kanti 19. sajandi keskpaigani ja hiljem pulmariietusena on huvitav pikkade käiste, piki hame õlga kooritud punaste triipude ja tikitud puusapõlle poolest.
Tänapäeval kantavad seto rahvarõivad on eesti rahvarõivaste hulgas omanäolised kangastelgedel kootud laiade käisekirjade, pihikseelikulaadse sukmani, eripärase tikandi, heegeldatud värvilise pitsi ja kootud kirjadega kaunistatud liniku poolest ning muidugi rikkalike hõbeehete poolest.
Seto naise rahvarõiva osadest kaunistati tikandiga särki, puusapõlle ja pealinikut. Puusapõll oli vanema ülikonna osa, pealinik aga kuulus nii vanema kui uuema riietuse juurde. Puusapõll kuulub peorõivaste juurde. Pealinik on kohustuslik abielunaisele, seda kantakse nii kodus kui ka väljaspool. Linik oli naise au. Linikut kantakse omapärase soenguga. Alates meelekohast punutakse juuksed kahte palmikusse koos linatuustiga ning palmikud keeratakse ümber pea.