Setudel on oma ürgne jumal, viljakusjumal Peko. Isegi aastasadu püsinud vene õigeusk ei ole suutnud tema võimu vähendada, vaid usumehed püüdsid usku setude tavadele kohandada. Oli teada et setud kummardavad ikka oma Pekot, ega ole neilt rangelt paganlike usukommete lõpetamist nõudnud või määranud ihunuhtlust nagu teised usundid. Küll aga kutsuti setusid poluvernikuteks ehk poolusklikeks.
Peko ise on puust tahutud inimesekujuke, mille näos markeeritud silmad ja suu. Hiljem tehti Peko pealaele augukesi, kuhu sai küünlad panna. Vilja- ja karjaõnne andjat ning kodukaitse tagajat hoiti aianurgas, viljasalves, laudas või mujal, kuid ikka seal kus perel kõige rohkem abi vaja läks. Sageli viidi Peko jaaniööl karjamaale, et vili paremini kasvaks, kari hästi sigiks ja loomad säiliks. Ka kosjaõnne ja mehelesaamist paluti Pekolt. Peko elu ja tegemisi kajastab setueepos „Peko“.
Katkend:
Peko, oh Pekokõnõ
Hoia mi viljäkeist
Suurõ sao iist,
Rahe ja rässä iist!
Peko, oh Pekokõnõ
Kaidsa mi karakõist,
Hoia kura koolu iist,
Hoia tõpra- tõba iist,
Peko, oh Pekokõnõ!
No comments:
Post a Comment