SETO TIKAND
Seto kultuuri põhivärvid on punane ja valge. Eraldi punase või valge ning punase- valge kombinatsioonid on seto kultuuris sügava tähendusega. Need esinevad materiaalses kui vaimses kultuuris, rahvariietes, hõbeehetes ja tekstiilikunstis, olles seotud ürgsete ja universaalsete värvi põhikategooriatega. Värvidel oli rituaalne tähendus sünni-, pulma- ja matusekombestikus.
Punane värv seostub päikese, tule ja verega. Setodele või punane tähendada nii head kui ka halba. See värv on seotud aktiivse seisundi, sündimise, jõu ja elujõuga, kuid võib tähistada ka hääbumist, tapmist ja isegi surma.
Valge tähendab setode jaoks valgust, selle sümbolid on kuu ja päike. Olla valges tähendab setode jaoks olla õiges vahekorras nii elavate kui surnutega, seega olla terve, kahjustamata ning kurjast puutumata. Samuti tähistab valge ka seaduslikkust, kokkukuuluvust ja traditsioone. Valge on ka leinavärv, ka surirõivas millega maeti oli valge.
Muudatused punase koloriidis ilmnesid alles 19. sajandi lõpus, mil tuli kasutusele nn riia lang. Seda sügavpunast peenvillast lõnga tõid seto kaupmehed Riiast. Koos värviga muutus ka materjal. Puuvillane asendus peenvillasega ning selle muutuse tegi läbi kogu seto tekstiil. Järgmise muutuse tõi 20. sajand, mil sügavpunane arenes kirsipunaseks ning lõpuks tulipunaseks. Värvimuutus toimus kogu tekstiilis ja ka seto rõivastuses- mida vanem on tekstiil, seda heledam ning mida hilisem, seda tumedam punane on selle ornament. Sealjuures asendus geomeetriline ornament taimornamendiga.
Punane ja valge sümboliseerivad seto kultuuris püsivat, spetsiifilist ja teistest erinevat maailmapilti.
Käsitööd viljelesid seto naised talviti, kui pimedas suitsutares valmisid värvilised kangad ja peened, kahelt pool üheilusad tikandid. Käsitööoskus oli neiu visiitkaart mehelesaamisel ning sellepärast hakati näputööd õpetama tüdrukutele maast madalast. Seto neiul pidid enne meheleminekut valmis olema veimevakk, kus pidi olema palju kingitusi peiu emale ja teistele sugulastele. Pruut kinkis eriti kaunilt tikitud ja hästi sädeleva rätiku peiule, kes siis selle pulmade puhul piitsa otsa sidus ja hoidis seda kõigile nähtaval kohal. Ka endale valmistas neiu ilusa mõrsjaräti, mida kaasas kandes ta käis pulmalisi kokku kutsumas.
Tänapäeva seto kodudes on küll alles esiemade valmistatud rõivaesemed, kuid enamustes kodudest ei saa noored kaasa käsitööoskust. Kuid koolis õpetatakse ikka seto käsitööd, mis annab võimalust oma kultuuri sügavamalt mõista.
Vanem rõivakomplekt, mida kanti 19. sajandi keskpaigani ja hiljem pulmariietusena on huvitav pikkade käiste, piki hame õlga kooritud punaste triipude ja tikitud puusapõlle poolest.
Tänapäeval kantavad seto rahvarõivad on eesti rahvarõivaste hulgas omanäolised kangastelgedel kootud laiade käisekirjade, pihikseelikulaadse sukmani, eripärase tikandi, heegeldatud värvilise pitsi ja kootud kirjadega kaunistatud liniku poolest ning muidugi rikkalike hõbeehete poolest.
Seto naise rahvarõiva osadest kaunistati tikandiga särki, puusapõlle ja pealinikut. Puusapõll oli vanema ülikonna osa, pealinik aga kuulus nii vanema kui uuema riietuse juurde. Puusapõll kuulub peorõivaste juurde. Pealinik on kohustuslik abielunaisele, seda kantakse nii kodus kui ka väljaspool. Linik oli naise au. Linikut kantakse omapärase soenguga. Alates meelekohast punutakse juuksed kahte palmikusse koos linatuustiga ning palmikud keeratakse ümber pea.

Setode omapäraks suur külalislahkus. Külalistele pakuti seda mida sõi pererahvas. Enne lauda istumist ja lauast lahkumist palvetati ühiselt pühase poole ja löödi risti ette. Sööjaid tervitati lausega „Jakka Jummal“, millele vastati Jakkus Jummal“.
Toitude maitsestamiseks kasutati enamasti soola, sibulat, mooniseemneid, mett. Hiljem võeti kasutusele köömned, küüslauk, mädarõigas, suhkur. Kommide asemel anti lastele ploomivaiku ja kirsipuu vaiku, samuti mett.
Pulmadeks: kapsasupp, suurmapudõr, mannapudõr, ja süldikala. Hiljem lisandus nisuvatsk, sõir, mitmesugused piirakud. Tähtsal kohal oli pulmaleib, ümmargune rukkileib läbimõõduga 30-40 cm. Rukkileib tehti hapendamisega täisterajahust. Igapäevasele leivale tehti peale ristimärk, et leiba peele ja majja jätkuks. Ikaldusaastatel lisati rukkijahule aganaid, kui kitsas käes siis sammalt või tammetõrusid.
Suurmapudõr valmistati pulmalistele suures pajas pliidi peal. Räägiti seejuures, et toit tehakse suurõlõ rahval. Suurmad (kuubid) pandi veega keema, kui kruubid pehmed lisati piima, lasti korra keema ja oligi pudru valmis. Väikolõ rahval tehti ahoputru. Kruupidele lisati piima ja vett, natuke soola ja pandi ahju. Kui peale tuli pruun koor, oli valmis.
Nii valmistati rüaputru, kesväputru, tatrikuputru ja suurmaputru, sest setomaal kasvatati kõiki teravilju. Puder pidi nii paks olema et potist kaussi pannes pidi see tükina kaussi ka jääma. Vedelapoolne odratangudest valmistatud puder oli suurmakrupen.
Pulmapeo kohustuslikuks söögiks oli ka kaspsaruug. Vedel söök on ruug. Mõisteti kahte ruuga, äripäevaruug ja piduruug. Esimeses oli kartul ka paksemat kraami rohkem sees, teise ei pandud kartulit.
Kalasült peamine toit pidustustes. Sülti pidi olema voolju ehk küllaldaselt. Kasutati peamiselt ahvenat, lutsu, koha ja kiiska. Muulajal valmistati kalast uhhaad, kalasuppi, hiljem silksoolalatikat ja kuivatatud kala. Samuti ka suitsetati neid. Kuivatamiseks kasutatakse särge ja latikat.
Taari tegemiseks valmistati taarileiba. Rukkijahule kallati kuum vesi peale, segati paksemapoolne tainas ja vormiti kuklikud, mis pandi ahju küpsema. Puust TAARITÕRDOHE (puust tünn) pandi lauakestest rist, sina peale pikad rukkiõled, peale taarileivad ja peale kallati (leige) oigõ vesi. Kui vedelik oli seisnud ja hapuks läinud siis oli taar valmis. Taar lasti läbi tõrduhaani ehk tünni sisse tehtud augu, mille ette käis puust punn. Taarile pärmi ei lisatud.


Erilised toidud olid ka ristsetel. Siis söödi putrusid. Kui tavalistel päevadel tehti putrusid veest ja piimast pooleks, siis ristsetel tehti piduputru ehk putru selge piimaga. Kirikusse ristimisele kaasakutsutud külalistele pakuti ka võid, kalasülti, kohupiima. Kohupiim on setude jaoks üldse üks tähtis aine toitude valmistamisel. Juba suvisel ajal hakati talveks kohupiima. Puust tünni laoti kohupiim, lisati soola ja suruti käega siledaks. Peale pandi riidetükk ja soolavesi, sellele puust kaas ja kõige peale kivi vajutiseks. Niiviisi saadi tünn järkjärgult täis. Sellest tehti ka kohopiimävett ehk häräpiimä, mida kuiva toidu kõrvale söödi.
„Kaajatsilõ“ minnes võeti kaasa valgõ vatsk ja munapudru, kuid kaunistati keedetud munadega. Munatoidud olidki kasutusel rohkem pidulikel tähtpäevadel.
Peamiseks matusetoiduks oli teiste toitude hulgas kutja ja kiisla. Nende kõrval oli laual ka praetud kala ja jaaheliha ehk sült. Väga hinnatud matusetoit oli piimasupp, mida kõikjal ei pakutud.
Setumaa toitumistavadel on kindel koht paastutoitudel. Paaste on aastas neli. Pikem paast kestab seitse kuni kümme nädalat ja seda nimetatakse pikaks paastuks või rangeks paastuks. Pikk paast lõppeb lihavõtetega. Paastu peamine eesmärk on puhastuda, loobuda tähtsusetuist toitudest, üleliia söömisest, kui ka mõningatest ebaolulistest harjumustest. Ei söda liha, piima, võid, mune ega nendest tehtud toite, soodi hautatud ja keedetud juurvilju, puuvilju kartulitoite, marju, seeni. Paastumise komme on säilinud ka tänapäevani.
Lihavõttepühad tõid rõõmu toidulauale. Söödi muna, võid, kohupiima, sõira, küpsetatud ahjuliha, leiba, saia ja piirakuid.
Pühade esimese päeva hommikul, peale kirikut või palvemajas käimist, kui pere juba lauas, võttis pereisa muna, lõikas kõigile ühesuuruse tüki ja ütles „Kristus on ülestõusnud“. Kõik vastasid „Jah, on üles tõusnud“. Pühade ajal kingitakse ja koksitakse mune.
Liha tihti jätkus ainult pühadeks, mille järel mindi üle suvisele kergemale toidule. Loomi tapeti üksnes vajadusel ning see pidi toimuma vanal kuul. Pärast looma tapmist tehti värsket ruuga. Ei säilitatud pead, jalgu ja siseelundeid. Need söödi värskelt. Peamiselt tehti lihast sülti ehk jaahelihha.
Palju tehti ka piirakut ehk kartuli massi. Massi saamiseks tambiti keedetud kartul pudruks ning sellele lisati praetud sibulad ja väikesed praetud lihakuubikud. Praaku kate tehti sellest, mida parasjagu leidus, kui oli seene aeg tehti seenepiirakut, kui tindikala aeg siis tindipiirakut.
Sõir on praegugi Setumaal väga tähtis toit, mida valmistatakse paljudeks tähtpäevadeks. Igal perenaisel on oma sõira valmistamise nipid.
Kangetest jookidest oli kasutusel koduõlu ja handsa. Hansa tuli kasutusele Esimese ilmasõja ajal, kui riigiviin ära kadus. Õige handsameister ajas hansat rukkijahust, kuid aeti ka kartulist. Koduõlut valmistati pulmadeks, matusteks, pomkadeks, praasnikuteks, talguteks ja teisteks pidudeks. Õlle valmistamiseks tehti kõigepealt linnas, selleks pandi odraterad kotti, kott vee sisse, kus terad paisusid. Kui terad olid küllaldaselt paisunud, võeti kott välja ja terad kallati põrandale. Seal nad idanesid edasi ja kuivasid. Kuivad linnased viidi veskile ja jahvatati jämedaks jahuks. Linasejahust segati veega sakõ mess. Messist küdseti ahjus õhuke karask. Karask pandi tõrde, lisati vett, segati ja kurnati. Lisati suhkrut, vedelat õllepärmi ehk seppä. Kui olu läts käuma oli varsti oodata kanget ja maitsvat märjukest.
Ideaalne koht Seto köögi prrovimiseks on Värskas asuv Tsäimaja. Seal on võimalik proovida kõiki maitsvaid sööke näiteks sõira, köömneteed, pliid, suuliimi jne.

SETU RAHVALAUL JA KOMBED

Setu rahvalaul on vana eesti rahvalaulu sarnane ja tal on kõik eesti rahvalaulu tunnused, kuid setu murre on sedavõrd erinev, et ja iga põhjaeestlane ei tarvitse kõigest korraga aru saada. Mujal Eestis levinud rahvalaulud olid ja on alati satu laulikute kavas olnud. Setu laulikud on väga head improviseerijad. Vanasti võis leida ühest külast isegi mitu laulikut. Laulikud olid kirjaoskamatud, haruldase mäluga ja suurepärase improviseerimisvõimega ning suutsid kõigi rahvalaulureeglite kohaselt pikki laule ette kanda.
Setu laule lauldakse üksi või kooriga. Kooril on eeslaulja ehk sõnaline, teised kordavad tema viimast sõna mitmehäälsena järele. Üks lauljatest on killõ, kes laulab 2 häält tertsi võrra kõrgemalt. Tavalist viisi lauljat kutsutakse torrõdeks. Setu laulu iseloomustab ka suur viisirikkus: igal laulul on oma viis. Sajand tagasi laulsid nii mehed kui ka naised. Mida aeg edasi, seda rohkem naised. Laul aitas heinamaalt, rukkipõllult koju minevatel inimestel jalavaeva kergendada ja väsimusest võitu saada. Väsinud teelise laulud olid tavaliselt kurvavõitu. Setu rahvalaul kajastab inimese elu kõiki sündmusi sünnist surmani.
Setu rahvalaule hakati kirja panema ja koguma 19. sajandil. Üheks esimeseks oli saksa publitsist Christian Hieronymus Justus Schegel, kes oma reisikirjades tutvustas Setumaad ja setu rahvakultuuri. Rahvalaulude kogumine on vaatamata Eesti erinevatele riigikordadele toimunud läbi aegade ja jätkub ka tänapäeval.
Setudel on ka oma laulupidu, esimene peeti Petseris 1922. aastal.
Võrreldes lauludega oli pillimäng setudel suhteliselt tagasihoidlik. Kannelt ja viiulit kasutati laulude saatmisel, meeleolu loomiseks, kuid tantsu saatemuusikaks jäid nende pillide kõlad nõrgaks. Alles 19. sajandi lõpus jõudis Setomaale tugevakõlaline lõõtspill, mis sobis saatmiseks ja tantsumuusika tegemiseks.
Setu rahvatants tekkis suhteliselt hilisel ajal setu laulumängudest. Seti tantsumuusikaks oli rahvalaul ning kõik liikumised toimusid laulu saatel. Üks levinumaid tantse oli tsõõrijuuskmine, milles tegi kaasa suurem grupp neide. Kui koor kordas eeslauljat, pidi kaks tütarlast käest kinni hoides läbi jooksma kogu poolringi ja oma kohale tagasi jõudma.
Rahvuslikud peod on kirmaskid, mida esialgu peeti kevade, suve ja sügise tähistamiseks. Hiljem ühendati need usupühadega. Nii kujunes välja igal külal oma kirmaskipäev.
Perekondlikele pidudele ehk praasnikutele, mis toimusid kindlal päeval, igas külas eri ajal, kutsuti kokku sugulased. Lihtsate toitudega peolaua taga arutati ilmaasju, suguvõsa uudiseid ja muresid, tehtu nalja, lauldi ja mängiti mänge.

Kuhu minna, mida näha?

Vastseliinas on võimalik näha iidse piiskoplinnuse varemaid, mis asuvad Vastseliina alevikust 6 kilomeetri kaugusel. Kindlus mis valmis 14. sajandi keskpaiku hävitati Põhjasõja käigus.
Obinitsas on võimalik Tuhkvista oja paisjärve kõrgel kaldal näha seismas Seto lauluema kuju. Sda võib pidada üheks tuntumaks Setomaa sümboliks. Seal on ka mälestuskive teistele tuntud leelotajatele.
Obinitsas asub ka Seto muuseumitarõ. Seal saab näha seto vanavara, rahvarõivaid.
Mööda ei tohiks minna ka Obinitsa kirikust. Algselt ehitati möödunud sajandi alguses Obinitsa kool- kiri. Kus esimesel korrusel toimus koolitöö ja teisel korrusel jumalateenistused. Nõukogude ajal aga võeti kiriku torn maha. 1950. aastal aga alustati uue kiriku ehitamisega, mis valmis paari aasta pärast. Issanda Muutumise õigeusu kirik oli kahe torniga.
Värskast lõunas, Värska ja Verhulitsa vahel kasvab iidne mänd, mis kohaliku uskumuse järgi vahendas siinset maailma ja teispoolsust. Laudsi (surivoodi) männi all põletati koolnu külje all olnud õled ja seal olla puruks löödud ka temale kuulunud savinõusid. Sellega sulgus kadunukese jaoks lõplikult tee tagasi.
Värska õigeusu kirik valmis 1904. aasta. See on punastest tellistest ja maakividest „mustriga“ pühakoda, mille juure pääseb läbi kaarduva telliskiviga värava. Kiriku aeda on maetud leeloema Anne Vabarna ja kirikus leidub hulk imekauneid ikoone.
Värskas asub Seto Talumuuseum, mis tutvustab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seto talurahvaarhitektuuri, vau tööriistu, rikkalikku käsitööd.
Huvitavad kohad külastamiseks oleks ka Podmosta küla, mis asub otse pärapõrgu ehk seal lõppeb nii autotee, maismaa kui ka Eestimaa, ning „Saatse saabas“ , selleks et sinna saada tuleb sõita läbi Venemaa

Setode usk

Setomaast rääkides ei saa üle minna usust. Nagu teisedki eestlased on setod paganausulised, kuid 15. sajandil ärast Petseri kloostri rajamist hoogustus rahva ristimine, kuigi ristiusk jõudis Setomaale juba 10.- 13. sajandil. Siiani on säilinud usk loodusjõududesse ja esivanemate hingedesse.
Setomaad külastades on võimalik näha väikseid palvemaju ehk tsässonaid, kus inimesed käivad, kui ei ole aega kirikusse minna. Tsässonad on tavaliselt ilma akendeta puust väikesed ehitised, mille katusel on rist. Sees aga on palju pühasepilte, pühaserätte. Läänes asib ukseava ja idas ikoonid. Tsässonad on pühendatud õigeusu pühakutele või kirikupühadele. Turistil on võimalik külastada kokkuleppel Tobrova Lihavõtte tsässonat Meremäe- Obinitsa tee ääres Tobrova külas Luikjärve talus.
Igas kodus on ka kindlasti oma pühasenulk pühapildi ja ikoonidega, kus loetakse palveid ja lüüakse rist ette. See asub ukse vastas.
Tähtsal kohal õigeusu kirikutraditsioonis on ka kirmask, mis on lõbus külapidu. Kirmaskile ei kutsuta vaid sinna tullakse kokku ja pidu läheb lahti. Kirmaskil said ka noored omavahel tuttavaks ning vanad käisid ennast näitamas ja vaatamas teisi. Kirmaskil otsisid mehed endale mõrsjat. Igas peres aga ehiti kirmasele minekuks üks tütardest, kellele pandi ka peale väga palju hõbeehteid. Kosilasi huvitas ilu, vara ja vanemad, sest nemad otsustasid kes kosja võetakse. Kirmask lõppeb tavaliselt päikeseloojangul.

Setomaa loodus

Setomaast rääkides ei saa mainimata jätta selle piirkonna imeilusat loodust. Setomaa liivased männimetsad ja lagedad nõmmealad on koduks taimedele, mis mujal Eestis tundmatud või haruldased. Taimkatte iseloomu määravad Setomaa liivane pinnas ja kontinentaalne kliima. Kõige kuulsam piirkond mida külastada on nn Värska nõmm. Värskast 5 km, Lutepää ja Saatse küla vahele jääv ala. See on suur tuiskliiva ala, mis arvatakse olevat tekkinud suure metsatulekahju tulemusena. Praegu katavad küll kunagisi liivikuid enamasti nõmmemännikud, kus lagedaid liiva-alasi enam näha ei ole.
Seega on Setomaa loodus väga huvitav külastuskäik inimesele, keda huvitavad taimed. Inimesed peaks leidma palju huvitavat erinevatelt niitudelt ja soolappidelt, orgudest paiknevate järvede ja jõgede kallastelt. Väga liigirikkad on Mädajõe kaldsood. Kindlasti tasub külastada Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala, kus saab näiteks näha liivakivipaljandeid ehk müürimägesid, seal hulgas ka Eesti kõrgeimat liivakivipaljandit Mäemine ehk Keldre müür ja Eesti ühte kaunimat müüri Härma Alumine ehk Kõlksniidu müür. Külastamist väärivad ka Mustoja maastikukaitseala, mis on Kagu- Eesti suurima ja reljeefseima mõhnastiku kaitseks ja kus asub Verhulitsa oja lamm, Mädajõe hoiuala, mis on erinevate kalaliikide kaitseala, ja Lüübnitsa hoiuala, mis on sookaitseala ning seal saab vaadata ümbrust ka Lämmijärve kaldal asuvast vaatetornist. Aktiivse puhkuse veetmiseks on aga mõeldud Tonja looduspark.
Setomaa üheks kuulsamaks varaks on Värska vesi. Legendi järgi olla Värska vesi Neitsi Maarja silmavesi. Sügavalt maa seest pärinevat mineraalvett kasutatakse laua-, ravi- ja ravivanniveena.
Kindlasti ei saa üks korralik ravikuurort ka ilma mudata. Seda saadakse Värska lahest. Ravitoimega järvemuda maardla pindala on umbes 76 ha.
Setomaal leidub ka klaasiliiva ehk kvartsliivakivi, millest saab valmistada klaasi. Setomaal kaevandatakse mitmes kohas seda ja võimalik on näha erinevaid kariääre. Kõige tuntum on Piusa liivakarjäär, kus inimestel on võimalik vaadata inimtekkelisi liivakoopaid.

Setomaa Turismitalo

Setumaa Turismitalo on 9 aastat vana. On talukompleks, kus lisaks ööbimisele ja meelelahutusele pakutakse ainulaadset võimalust osa saada omanäolisest seto kultuurist ja elulaadist. Majutushoonete nimedeks on Tiigi Nulk ja Võsa Nulk, kus kokku on 21 voodikohta. Vastavalt külalise soovile on võimalik valida euroopalikuma sisustusega toa ja ehtsa setopäraste toa vahel. Seto toas on vanaaegsed voodid, palju seto käsitööd. Seto stiil valitseb majas Võsa Nulk, mida püütakse kujundada veelgi setopärasemaks kujundada, et püsiks seto kultuur, aura ja eripära ning et see kõik oleks mujalt tulnule kättesaadav.
Majas on omaette vaatamisväärsuseks seto stiilis köök, mille puupliidil saab praadida maailma parimaid pliisid ehk pannkooke. Seda just sellepärast, et puupliidil tehtav toit on maitsvam, kui elektripliidil küpsetatud toit.
Peale käsitöö vaatamise, saab osa võtta ka käsitöökursusest. Võimalik on kätt harjutada kangastelgedel kudumisega, paela punumisega või viltimisega. Alati on võimalik osta kaasa ka suveniire, väga populaarsed on näiteks puped ehk nukukesed.
Talu söögimaja kannab nime Kõtu Kosutamise Nulk, seal on istekohti 40 inimesele ning seal on võimalik pidada kõiki erinevaid pidusid või hoopis koolitusi ja seminare. Köögi poolepealt pakutakse ikka ehtsat seto sööki, mida on toodud ka kaasaegsesse konteksti. Rõhku pannakse ka palju toidu välimusele. Traditsiooniline toidulisand on sibulamoos, mida võib leida väga paljudest toitudest.
Traditsiooniline üritus talus on paabapraasnik, mida peetakse veebruaris- märtsis. Nime paaba saab setu naine pärast tütre sündi. Setu naised kogunevad igal aastal koed oma külas kellegi naise juurde ja peavad pidu. Sellel päeval ei pidanud naised tegema kodutöid, sellega pidid hakkama saama mehed. Peole aga ei lasta ühtegi meest peale pillimeeste. Sellel päeval naised joovad, laulavad ja tantsivad ning tegemata ei jää ka mõned tembud. Turismitalus pakutakse sellel ajal paaba peolaua menüüd.
Talus pakutakse iga kuu erimenüüd, mis on seotud just selle kuu kõige olulisema seto tähtpäevaga. Sellega püütakse teistest erinevamad ja omapärasemad olla. Sest erimenüü kõrvalt saab tegeleda ka erinevate traditsiooniliste tegevustega, et saada osa setu kultuurist. Samuti on võimalus kuulata ehtsat seto muusikat ja laulu. Kindlasti ei jää Setomaa Turismitalo külastades tegevusest puudus, sest olemas on palju erinevaid vaba-aja veetmise viise nii talvel kui ka suvel. Kindlasti tasub külastamist Meremäe mäes otsas asuv vaatetorn. Sealt näeb nii Eestit kui ka Venemaad, Peipsi järve ja Petserit, kuna Turismitalo asub piiriäärsel alal, kus ühele poole jääb Eesti ja teisele poole Venemaa.