Setode omapäraks suur külalislahkus. Külalistele pakuti seda mida sõi pererahvas. Enne lauda istumist ja lauast lahkumist palvetati ühiselt pühase poole ja löödi risti ette. Sööjaid tervitati lausega „Jakka Jummal“, millele vastati Jakkus Jummal“.
Toitude maitsestamiseks kasutati enamasti soola, sibulat, mooniseemneid, mett. Hiljem võeti kasutusele köömned, küüslauk, mädarõigas, suhkur. Kommide asemel anti lastele ploomivaiku ja kirsipuu vaiku, samuti mett.
Pulmadeks: kapsasupp, suurmapudõr, mannapudõr, ja süldikala. Hiljem lisandus nisuvatsk, sõir, mitmesugused piirakud. Tähtsal kohal oli pulmaleib, ümmargune rukkileib läbimõõduga 30-40 cm. Rukkileib tehti hapendamisega täisterajahust. Igapäevasele leivale tehti peale ristimärk, et leiba peele ja majja jätkuks. Ikaldusaastatel lisati rukkijahule aganaid, kui kitsas käes siis sammalt või tammetõrusid.
Suurmapudõr valmistati pulmalistele suures pajas pliidi peal. Räägiti seejuures, et toit tehakse suurõlõ rahval. Suurmad (kuubid) pandi veega keema, kui kruubid pehmed lisati piima, lasti korra keema ja oligi pudru valmis. Väikolõ rahval tehti ahoputru. Kruupidele lisati piima ja vett, natuke soola ja pandi ahju. Kui peale tuli pruun koor, oli valmis.
Nii valmistati rüaputru, kesväputru, tatrikuputru ja suurmaputru, sest setomaal kasvatati kõiki teravilju. Puder pidi nii paks olema et potist kaussi pannes pidi see tükina kaussi ka jääma. Vedelapoolne odratangudest valmistatud puder oli suurmakrupen.
Pulmapeo kohustuslikuks söögiks oli ka kaspsaruug. Vedel söök on ruug. Mõisteti kahte ruuga, äripäevaruug ja piduruug. Esimeses oli kartul ka paksemat kraami rohkem sees, teise ei pandud kartulit.
Kalasült peamine toit pidustustes. Sülti pidi olema voolju ehk küllaldaselt. Kasutati peamiselt ahvenat, lutsu, koha ja kiiska. Muulajal valmistati kalast uhhaad, kalasuppi, hiljem silksoolalatikat ja kuivatatud kala. Samuti ka suitsetati neid. Kuivatamiseks kasutatakse särge ja latikat.
Taari tegemiseks valmistati taarileiba. Rukkijahule kallati kuum vesi peale, segati paksemapoolne tainas ja vormiti kuklikud, mis pandi ahju küpsema. Puust TAARITÕRDOHE (puust tünn) pandi lauakestest rist, sina peale pikad rukkiõled, peale taarileivad ja peale kallati (leige) oigõ vesi. Kui vedelik oli seisnud ja hapuks läinud siis oli taar valmis. Taar lasti läbi tõrduhaani ehk tünni sisse tehtud augu, mille ette käis puust punn. Taarile pärmi ei lisatud.


Erilised toidud olid ka ristsetel. Siis söödi putrusid. Kui tavalistel päevadel tehti putrusid veest ja piimast pooleks, siis ristsetel tehti piduputru ehk putru selge piimaga. Kirikusse ristimisele kaasakutsutud külalistele pakuti ka võid, kalasülti, kohupiima. Kohupiim on setude jaoks üldse üks tähtis aine toitude valmistamisel. Juba suvisel ajal hakati talveks kohupiima. Puust tünni laoti kohupiim, lisati soola ja suruti käega siledaks. Peale pandi riidetükk ja soolavesi, sellele puust kaas ja kõige peale kivi vajutiseks. Niiviisi saadi tünn järkjärgult täis. Sellest tehti ka kohopiimävett ehk häräpiimä, mida kuiva toidu kõrvale söödi.
„Kaajatsilõ“ minnes võeti kaasa valgõ vatsk ja munapudru, kuid kaunistati keedetud munadega. Munatoidud olidki kasutusel rohkem pidulikel tähtpäevadel.
Peamiseks matusetoiduks oli teiste toitude hulgas kutja ja kiisla. Nende kõrval oli laual ka praetud kala ja jaaheliha ehk sült. Väga hinnatud matusetoit oli piimasupp, mida kõikjal ei pakutud.
Setumaa toitumistavadel on kindel koht paastutoitudel. Paaste on aastas neli. Pikem paast kestab seitse kuni kümme nädalat ja seda nimetatakse pikaks paastuks või rangeks paastuks. Pikk paast lõppeb lihavõtetega. Paastu peamine eesmärk on puhastuda, loobuda tähtsusetuist toitudest, üleliia söömisest, kui ka mõningatest ebaolulistest harjumustest. Ei söda liha, piima, võid, mune ega nendest tehtud toite, soodi hautatud ja keedetud juurvilju, puuvilju kartulitoite, marju, seeni. Paastumise komme on säilinud ka tänapäevani.
Lihavõttepühad tõid rõõmu toidulauale. Söödi muna, võid, kohupiima, sõira, küpsetatud ahjuliha, leiba, saia ja piirakuid.
Pühade esimese päeva hommikul, peale kirikut või palvemajas käimist, kui pere juba lauas, võttis pereisa muna, lõikas kõigile ühesuuruse tüki ja ütles „Kristus on ülestõusnud“. Kõik vastasid „Jah, on üles tõusnud“. Pühade ajal kingitakse ja koksitakse mune.
Liha tihti jätkus ainult pühadeks, mille järel mindi üle suvisele kergemale toidule. Loomi tapeti üksnes vajadusel ning see pidi toimuma vanal kuul. Pärast looma tapmist tehti värsket ruuga. Ei säilitatud pead, jalgu ja siseelundeid. Need söödi värskelt. Peamiselt tehti lihast sülti ehk jaahelihha.
Palju tehti ka piirakut ehk kartuli massi. Massi saamiseks tambiti keedetud kartul pudruks ning sellele lisati praetud sibulad ja väikesed praetud lihakuubikud. Praaku kate tehti sellest, mida parasjagu leidus, kui oli seene aeg tehti seenepiirakut, kui tindikala aeg siis tindipiirakut.
Sõir on praegugi Setumaal väga tähtis toit, mida valmistatakse paljudeks tähtpäevadeks. Igal perenaisel on oma sõira valmistamise nipid.
Kangetest jookidest oli kasutusel koduõlu ja handsa. Hansa tuli kasutusele Esimese ilmasõja ajal, kui riigiviin ära kadus. Õige handsameister ajas hansat rukkijahust, kuid aeti ka kartulist. Koduõlut valmistati pulmadeks, matusteks, pomkadeks, praasnikuteks, talguteks ja teisteks pidudeks. Õlle valmistamiseks tehti kõigepealt linnas, selleks pandi odraterad kotti, kott vee sisse, kus terad paisusid. Kui terad olid küllaldaselt paisunud, võeti kott välja ja terad kallati põrandale. Seal nad idanesid edasi ja kuivasid. Kuivad linnased viidi veskile ja jahvatati jämedaks jahuks. Linasejahust segati veega sakõ mess. Messist küdseti ahjus õhuke karask. Karask pandi tõrde, lisati vett, segati ja kurnati. Lisati suhkrut, vedelat õllepärmi ehk seppä. Kui olu läts käuma oli varsti oodata kanget ja maitsvat märjukest.
Ideaalne koht Seto köögi prrovimiseks on Värskas asuv Tsäimaja. Seal on võimalik proovida kõiki maitsvaid sööke näiteks sõira, köömneteed, pliid, suuliimi jne.